Lugu
Bussipeatus Lorieni poe juures on mälestus ootamisest ja viimasest bussist, mida kogume inimeste endi sõnadega

Bussipeatus Lorieni poe juures on väike, kuid oluline osa poe suulisest ajaloost, sest paljude külastajate mängupäev algas ja lõppes just seal, ootamise, kiirustamise ja viimase bussi vahel.
Kui räägime lauamängupoest, mõtleme tavaliselt riiulitele, lettidele ja mängulaudadele. Aga poe ajalugu ei alga uksest. See algab teekonnast. Paljud Lorieni külastajad ei tulnud autoga, vaid bussiga, trolliga või jala ühe peatuse kauguselt. Mõni jäi peatusesse ootama sõpra, mõni jooksis viimasele bussile kast kaenla all, mõni sai peatuses esimest korda teada, et ka teine ootaja on lauamängija. Selles postituses kutsume meenutama Lorieni lähedast bussipeatust ja kirjeldame, kuidas me neid mälestusi kogume.
See on suuline ajalugu, mitte poe reklaam ega tänane teekonnajuhend. Me ei kirjuta siia praeguseid bussiliine ega sõiduplaane, sest need ei ole selle loo teema ja muutuvad aja jooksul.
Miks peatus kuulub poe lukku
Suulises ajaloos on väikesed kohad sageli kõige mälurikkamad. Inimene ei pruugi mäletada, mis kuupäeval ta esimest korda poodi tuli, aga ta mäletab, et oli külm ja buss hilines. Ta mäletab, et ootas peatuses sõpra, kes tõi mängu, mille nad koos ostsid. Ta mäletab, kuidas pärast pikka õhtut seisti peatuses ja arutati, kes oleks võinud võita.
Need on mälestused, mis ühendavad poe linnaga. Lorien ei olnud saar, vaid osa tänavast, kvartalist ja liiklusest. Bussipeatus oli koht, kus poe maailm ja ülejäänud linn kohtusid.
Mida me tahame teada
Kui sul on mälestus Lorieni juures olnud bussipeatusest, siis tahaksime seda kuulda. Siin on mõned küsimused, mis aitavad meenutada. Ei pea vastama kõigile, piisab ühest.
Teekond poodi
- Millise bussi, trolli või trammiga sa tavaliselt tulid, kui mäletad?
- Kas tulid üksi, sõpradega või vanemaga?
- Kas mäletad, kui kaua sõit kestis ja mida teel tegid?
Ootamine peatuses
- Kas peatuses oli koht, kus istuda või varjuda vihma eest?
- Kas keegi ootas seal sind või ootasid sa kedagi?
- Kas kohtasid peatuses kedagi, kellega hiljem koos mängisid?
Koju minek
- Kas mäletad viimast bussi, mille pärast tuli õhtu pooleli jätta?
- Kas keegi jäi bussist maha ja mis siis juhtus?
- Kas mängukast sai kunagi märjaks või jäi bussi?
Aastaajad
- Kuidas peatus talvel välja nägi, kui lumi ja pimedus olid ees?
- Kas suvel oli peatuses teistsugune tunne, kui uks oli lahti ja õhtu valge?
Kellele see kutse on mõeldud
See kutse ei ole ainult püsiklientidele. Tahame kuulda ka neid, kes käisid Lorienis ühe korra, ja neid, kes ainult ootasid peatuses sõpra, kes poes oli. Tahame kuulda töötajaid, kes läksid pärast vahetuse lõppu samasse peatusesse, ja vanemaid, kes tulid last bussilt vastu võtma. Iga vaatenurk on osa samast pildist.
Töötajate pilk
Poe töötajad nägid peatust teisest küljest. Nad teadsid, millal õhtu lõpus hakkasid inimesed kella vaatama, sest buss oli tulekul. Nad võisid näha, kuidas keegi jooksis aknast mööda. Kui oled töötanud Lorienis, siis sinu mälestus peatusest on eriti väärtuslik.
Vanemate pilk
Paljud noored mängijad tulid poodi üksi bussiga ja see oli nende jaoks iseseisvuse märk. Vanemad mäletavad seda teisiti: telefonikõnet, et buss jäi hiljaks, või ootamist peatuses, kui laps tuli koju. Ka need mälestused kuuluvad poe lukku, kui inimene soovib neid jagada.
Kuidas me mälestusi kogume
Lorieni lugude kogumisel järgime kindlaid reegleid. Need kehtivad ka bussipeatuse mälestuste puhul.
Me ei mõtle dialoogi välja
Kui sa mäletad, et keegi ütles peatuses midagi naljakat, kirjutame selle üles nii, nagu sina seda mäletad, ja märgime, et see on sinu mälestus. Me ei kirjuta stseeni, mida keegi ei jutustanud. Me ei lisa värve ega pane inimestele suhu sõnu, mida nad ei öelnud.
Me küsime luba
Enne kui avaldame sinu loo, küsime, kas võime seda teha ja millise nimega. Sa võid jääda anonüümseks või kasutada hüüdnime. Kui looks on vaja fotot, küsime luba ka foto autorilt ja inimestelt, kes pildil on.
Kaks mälestust võivad erineda
Võib juhtuda, et kaks inimest mäletavad sama peatust erinevalt. Üks mäletab, et peatuses oli ootepaviljon, teine, et ei olnud. Üks mäletab, et buss käis tihti, teine, et harva. Me ei vali, kumb on õigem. Jätame mõlemad alles ja ütleme, kelle mälestus kumb on. Aeg muutis ka peatusi, nii et mõlemad võivad olla tõesed eri aastatel.
Parandused on teretulnud
Kui loed hiljem oma lugu ja märkad viga, anna teada. Parandame ja märgime paranduse kuupäeva. See ei ole häbi, vaid osa ajaloo kogumisest.
Mida me ei avalda
Mõned asjad jäävad välja, isegi kui need on osa mälestusest.
- Me ei avalda kellegi kodu aadressi ega igapäevast teekonda, mis võiks inimest tuvastada.
- Me ei avalda nimesid inimestest, kes ei ole andnud nõusolekut.
- Kui palud mõne detaili jätta avaldamata, siis jääb see ainult meie märkmetesse või kustutame selle.
Bussipeatus on avalik koht, aga mälestus sellest on sinu oma. Sina otsustad, kui palju sellest jagad.
Väike näide, kuidas lugu võiks välja näha
Et oleks selgem, millist vormi me otsime, kirjeldame üldiselt, ilma välja mõeldud detailideta. Lugu võib olla vaid paar lauset: kes sa olid, mis aastal umbes, mis juhtus peatuses ja miks see meelde jäi. Näiteks võib keegi kirjutada, et ta oli koolipoiss, tuli poodi koos sõbraga, ja et pärast mänguõhtut jõudsid nad peatusse just siis, kui buss ära sõitis. Pikemaid detaile me ei lisa, kui jutustaja neid ei andnud.
See ei ole päris lugu, vaid ainult vormi näide. Päris lugudes kasutame ainult inimeste enda sõnu.
Peatus ja mängukast
Üks teema, mis lauamängijatele sageli meenub, on mängukasti vedamine. Suured kastid, vihmane ilm ja rahvarohke buss ei ole lihtne kombinatsioon. Paljud mäletavad kilekotti, mille sisse kast pakiti, või seljakotti, mis oli liiga väike. Sellest, kuidas tänapäeval kaarte ja mänge vihmas kuivana kohale viia, on kirjutanud Magic.ee oma postituses vihmast, bussist ja deki vedamisest. Lorieni loos huvitab meid aga see, kuidas see toona käis.
Kuidas oma mälestust jagada
Kui sul on meenutus Lorieni lähedasest bussipeatusest, kirjuta see lühidalt üles. Märgi juurde:
- umbes mis aastal see oli;
- kas võime kasutada sinu nime, hüüdnime või jääd anonüümseks;
- kas sul on foto ja kas sul on õigus seda jagada;
- kas loos on keegi, kellelt peaksime enne avaldamist luba küsima.
Me loeme iga loo läbi, küsime vajadusel täpsustusi ja saadame sulle enne avaldamist teksti üle vaatamiseks.
Miks see ei ole tänane müügikuulutus
Lorien.ee ei kutsu kedagi poodi ostlema ega anna tänast teekonnajuhendit. Bussipeatuse lugu on mälestus ajast, mil inimesed tulid kokku mängima, ootasid koos ja läksid koos koju. See on lugu inimestest ja kohast, mitte toodetest. Kui sul on sellest ajast midagi meeles, siis aitad oma looga hoida alles osa poe ajaloost, mida ükski kassaraamat ei talleta.
Materjalid avaldatakse loaga ja allikat märkides. Fotode ja materjalide õigused. Kui leiad vea või soovid midagi eemaldada, kirjuta meile.




