Lugu
Turniir, mis ei olnud kaardimäng, on Lorieni mälestus, mida kogume lauamängijate endi sõnadega

Lorieni poe ajaloos oli turniire, kus laual ei olnud ühtegi kaardipakki, ja kogume nüüd mälestusi just neist lauamänguvõistlustest inimeste endi sõnadega.
Kui keegi ütleb „turniir mängupoes“, tuleb paljudele esimesena silme ette kaardimäng: dekid, voorude tabel, kohtunik ja pikk õhtu. Lorieni lugu on aga laiem. Poes mängiti ka lauamänge, kus võisteldi plaatide, nuppude, täringute või ehitatud linnadega. Mõni selline võistlus oli ehk ametlikult välja kuulutatud, mõni sündis lihtsalt sellest, et samad inimesed tahtsid järgmisel nädalal uuesti kokku saada ja tulemused kirja panna.
See postitus ei väida, milline turniir täpselt toimus, kes võitis või mitu inimest kohal oli. Neid fakte me ise välja ei mõtle. Me kirjeldame, miks need õhtud on poe ajaloo jaoks olulised, mida tahaksime teada ja kuidas oma mälestust jagada nii, et see jääks ausaks ja turvaliseks.
Miks lauamänguturniir on eraldi lugu
Kaardimänguturniiridel on sageli oma kord, oma kirjapandud reeglid ja oma kogukond. Lauamänguvõistlus oli väikeses poes tihti midagi muud. Seal võisid kokku saada inimesed, kes muidu kaardimängu lauda ei istunud: pered, sõpruskonnad, töökaaslased või keegi, kes oli just eelmisel nädalal poest esimese mängu ostnud.
Selline õhtu näitab poe teist nägu. See ei ole lugu müügist, vaid sellest, kuidas ruum muutus korraks võistlusplatsiks, kus mõõdeti nutikust, õnne ja kannatust. Just sellepärast tahame neid mälestusi eraldi koguda, mitte lisada neid üldise „mänguõhtute“ pealkirja alla.
Mida me ei tea ja tahame teada
Meil on rohkem küsimusi kui vastuseid. Millist mängu esimesel sellisel võistlusel mängiti? Kas see oli üks kindel mäng või vahetati mänge voorude kaupa? Kes tuli mõttele, et seda võiks turniirina korraldada? Kas tulemused pandi paberile, tahvlile või jäid need ainult osalejate mällu?
Kui sa mäletad mõnda neist asjadest, on su mälestus väärtuslik ka siis, kui see on poolik. Suulises ajaloos ei pea iga lugu algama kuupäevast ja lõppema võitjate nimekirjaga.
Kuidas turniiriõhtu poes välja võis näha
Me ei kirjelda siin ühte kindlat õhtut, vaid küsimusi, mis aitavad mälestust meelde tuletada. Mõtle ruumile. Kuhu lauad pandi? Kas leti juurde jäi ruumi ostjatele või oli pood sel õhtul sisuliselt kinni? Kas keegi tõi lisatoole? Kas mõni laud oli nii väike, et mängulaud ulatus üle serva?
Mõtle helidele. Täringute veeremine puust alusel, nuppude klõbin karbis, keegi loeb reeglit valjult ette, keegi teine vaidleb vastu. Mõtle ka vaikusele: mõne mängu viimasel ringil võis terve laud korraga mõtlema jääda.
Mõtle ajale. Kas võistlus algas õhtul pärast tööd või nädalavahetusel päeval? Kas keegi pidi bussi pärast varem lahkuma? Kas viimane mäng venis nii pikale, et pood suleti hiljem kui tavaliselt?
Väikesed detailid on sageli kõige kindlamad
Inimesed mäletavad harva täpset punktiskoori, kuid mäletavad sageli väikseid asju: kes tõi küpsiseid, mis värvi nupud kellelgi olid, kes kaotas viimasel käigul, kuidas keegi pärast võitu naeris. Need detailid on head, sest neid saab teise inimese mäluga võrrelda. Kui kaks inimest mäletavad sama küpsisepakki, on see õhtu tõenäoliselt päriselt nii olnud.
Võitja, kaotaja ja see, kes lihtsalt mängis
Turniiri loos on kiusatus keskenduda võitjale. Võitja nimi on lihtne pealkiri. Lorieni suulise ajaloo jaoks on aga sama oluline see inimene, kes kaotas esimeses voorus ja jäi siiski õhtu lõpuni teisi vaatama. Või see, kes ei olnud kunagi varem võistelnud ja tuli ainult sellepärast, et sõber kutsus.
Kui jagad lugu, ütle julgelt, milline roll sul endal oli. „Ma ei mäleta, kes võitis, aga mäletan, et mängisin esimest korda võõraste inimestega“ on täiesti hea algus. Selline lause räägib poe kohta rohkem kui tulemuste tabel.
Auhinnad ja nende puudumine
Kas turniiril oli auhind? Kui oli, siis milline? Mõnes poes antakse mängukarp, mõnes lihtsalt au ja võimalus järgmisel korral tiitlit kaitsta. Me ei oleta, mis Lorienis tavaks oli. Kui sa tead, kirjuta. Kui sa ei tea, kirjuta ka seda. „Ma ei mäleta auhinda“ on aus vastus ja aitab hiljem eristada kindlat teadmist arvamisest.
Eesti Magicu arhiivis on samal teemal kirjutatud lugu sellest, miks auhind, mis polnud raha, väärib arhiivis oma lugu. Sama mõte kehtib ka lauamängude kohta: väike auhind võib kanda suurt mälestust.
Kui mälestused lähevad lahku
Turniir on hea näide olukorrast, kus inimesed mäletavad sama õhtut erinevalt. Üks ütleb, et võistlus kestis kolm tundi, teine on kindel, et pool ööd. Üks mäletab, et mängiti ühte mängu, teine, et kahte. Üks mäletab vaidlust reegli üle, teine ei mäleta mingit vaidlust.
Meie põhimõte on lihtne: kui mälestused lähevad lahku, jätame mõlemad alles ja ütleme, kelle oma kumb on. Me ei vali „õiget“ versiooni ega pane kahte lugu kokku üheks sujuvaks jutuks. Lugeja saab ise näha, et mälu on inimlik ja et ühel õhtul võis olla mitu tõde.
Dialoogi me välja ei mõtle
Kui sa mäletad, et keegi ütles turniiri lõpus midagi meeldejäävat, kirjuta see nii, nagu sa seda mäletad, ja märgi, et see on sinu mälestus. Me ei lisa repliike, mida keegi pole meile öelnud, ega tee mälestusest näidendit. Kui täpne sõnastus ei meenu, piisab sisust: „ta tänas kõiki ja lubas järgmine kord paremini mängida“.
Fotod ja luba
Turniiriõhtutest võib olla alles fotosid: laud täis mängunuppe, rõõmus võitja, tühjad tassid öö lõpus. Need pildid on ajaloo jaoks väga väärtuslikud, aga neil on peal inimesed. Enne kui foto avaldatakse, küsime luba nii pildistajalt kui ka nendelt, kes pildil on ära tuntavad.
Kui luba ei ole võimalik saada, võime pilti kirjeldada sõnadega või avaldada sellest lõigu, kus inimesi ei ole näha. Laud ja mängunupud räägivad mõnikord loo ka ilma nägudeta.
Vanad paberid ja tabelid
Kui sul on alles käsitsi kirjutatud tulemuste leht, osalejate nimekiri või kuulutus, on see eriti huvitav. Enne avaldamist vaatame need koos üle. Kui paberil on teiste inimeste nimed, küsime, kas neid võib näidata, või katame need. Ajaloo väärtus ei kao, kui mõni nimi jääb varju.
Kuidas oma turniirimälestust jagada
Kirjuta meile oma sõnadega. Pikkus ei ole oluline. Abiks võivad olla need küsimused:
- Millal see umbes oli? Aastaaeg või aasta on piisav, kui täpset kuupäeva ei mäleta.
- Mis mängu mängiti ja kes selle valis?
- Kes korraldas? Kas poe inimene või mõni külastaja?
- Mitu inimest umbes oli ja kas tundsid neid varem?
- Mis juhtus sinu jaoks kõige meeldejäävamat?
- Kas mäletad midagi teisiti kui keegi teine, kellega oled sellest rääkinud?
- Kas sul on fotosid või pabereid ja kas tohime neid näidata?
Kui sa tahad, et su nime ei avaldataks, ütle seda. Kui tahad oma loo hiljem parandada, saad seda teha. Parandus on suulise ajaloo loomulik osa, mitte viga.
Miks see ei ole tänane kuulutus
Seda postitust võiks valesti lugeda kui kutset järgmisele turniirile. Ei ole. Me ei kuuluta siin ühtegi tänast võistlust ega müü mänge. Lorieni lugu on suuline ajalugu: inimesed, sõprused, ruum ja mälestused. Turniir, mis ei olnud kaardimäng, on üks väike peatükk sellest ajaloost.
Võib-olla oli see peatükk väga lühike, ainult paar õhtut. Võib-olla kordus see aastaid. Me ei tea veel. Just sellepärast küsimegi. Iga mälestus aitab pilti täpsemaks teha ja iga parandus aitab vältida seda, et üks kena, kuid vale lugu hakkaks ise ajalugu kirjutama.
Kui sa istusid kunagi Lorieni laua taga, mängunupp käes ja teadmine, et seekord peetakse punktide üle arvet, siis su lugu kuulub siia. Kirjuta, kuidas see sinu jaoks oli.
Materjalid avaldatakse loaga ja allikat märkides. Fotode ja materjalide õigused. Kui leiad vea või soovid midagi eemaldada, kirjuta meile.




