Tee või kohv leti kõrval: kutse meenutada Lorieni väikseid pause

Kas mäletad tassi teed või kohvi, mida Lorieni leti kõrval joodi? Kogume mälestusi just neist väikestest pausidest ja palume sul oma loo jagada.

Miks just tass

Eile, 30. oktoobril, olin tööreisil Põlvas. Hommikul sõitsime minivaniga läbi Tartu ja peatusime McDonald's-is, et midagi kiiresti süüa ja kohvi võtta. Topsikohv kiirtoidukohas on täiesti funktsionaalne asi: võtad, jood, lähed edasi. Keegi ei jää leti äärde juttu ajama.

Ja just see kontrast tõi meelde teistsuguse leti. Leti, mille kõrval tass ei olnud kiirustamise jaoks, vaid põhjus jääda. Paljudel, kes Lorienis käisid, on mälestus mõnest õhtust, kus tass teed või kohvi oli lihtsalt seal, kõrval, kui räägiti mängudest, koolist või elust.

See postitus ei väida, kuidas see Lorienis täpselt käis. Me ei tea seda veel. Just seepärast me küsimegi.

Mida me otsime

Me kogume suulist ajalugu. See tähendab, et tahame kuulda sinu enda sõnadega:

• kas poes sai teed või kohvi ja kes selle tegi;
• millises tassis või topsis see oli;
• kus täpselt seda joodi – leti taga, leti ees, mängulaua kõrval;
• kas oli mingi reegel, näiteks et tass ei tohi mängulauale minna;
• üks õhtu või hetk, mis on selle tassiga seotud.

Iga detail on oluline, ka see, mis tundub tühine. Tassi värv, kõrvale pandud küpsis, see, kes alati unustas suhkru.

Mida me ei tee

Me ei mõtle dialoogi välja. Kui sa mäletad, mida keegi ütles, kirjutame selle üles nii, nagu sina seda mäletad, ja märgime, et see on sinu mälestus. Kui keegi teine mäletab sama õhtut teisiti, jätame mõlemad versioonid alles ja ütleme, kelle oma kumb on.

Me ei avalda kellegi nime ega pilti ilma loata. Kui sinu loos on teisi inimesi, küsime enne avaldamist ka nende käest.

See ei ole poe reklaam ega tänane müügikuulutus. Lorien.ee on mälestuste koht.

Miks väikesed pausid on ajaloo jaoks olulised

Kui räägitakse mängupoe ajaloost, mõeldakse tavaliselt suurtele sündmustele: turniirid, uued mängud, kolimised. Aga inimesed mäletavad sageli hoopis väikseid asju. Seda, kuidas keegi pakkus tassi teed, kui väljas sadas. Seda, kuidas ootasid sõpra ja hoidsid kahe käega sooja tassi.

Need pausid on koht, kus sõprused päriselt tekivad. Mängulaual on kõik keskendunud. Leti kõrval tassiga on aega rääkida.

Eilsest päevast

Põlva päeval oli palju liikumist: tehnika püstipanek, patareid, pakkide laialiviimine. Lõpuks võtsime õhtul Siriusest toitu kaasa ja sõime selle ära ilma suurema tseremooniata. Kõik see oli tore, aga kiire. Kui päev on kiire, hakkad märkama, kui väärtuslik on koht, kus keegi ei kiirusta sind edasi.

Kui Lorien oli sinu jaoks selline koht, siis räägi meile sellest.

Kuidas oma mälestust jagada

1. Kirjuta paar lauset või pikem lugu – nii nagu sulle mugav on.
2. Lisa, mis aastal või ligikaudu mis ajal see oli.
3. Kui sul on foto, ütle, kes pildil on ja kas neilt on luba küsitud.
4. Ütle, kas tohime sinu nime avaldada või eelistad jääda anonüümseks.

Saada oma lugu Lorien.ee kontaktaadressile. Enne avaldamist saadame sulle teksti üle vaatamiseks. Kui tahad hiljem midagi parandada või eemaldada, saad seda alati teha.

Mida teeme kogutud lugudega

Kui lugusid tuleb mitu, paneme need kokku üheks postituseks „Tee või kohv leti kõrval“, kus iga mälestus on eraldi ja autori nimega (või ilma, kui nii palutakse). Kui mälestused lähevad lahku – näiteks üks mäletab teed ja teine ainult kohvi –, jätame mõlemad alles.

Nii saab sellest väikesest detailist tükike Lorieni päris ajalugu.

Kui sul on foto

Paljudel on telefonis või vanas albumis pilte, kus taustal on mõni tass leti peal. Kui sul on selline foto, räägi meile, mis seal on ja kes pildil on. Me ei avalda pilti enne, kui kõik pildil olevad inimesed on loa andnud.

Ja kui sa ise ei mäleta tassi, vaid hoopis seda, et poes ei tohtinud üldse midagi juua, siis ka see on mälestus, mida tahame kuulda. Reeglid, mis poes kehtisid, on samamoodi osa ajaloost kui lahke tass teed.

Üks palve lõpuks

Kui tead kedagi, kes Lorienis sageli käis, aga seda postitust ei näe, saada see talle edasi. Mõnikord on kõige parem mälestus inimese käes, kes ise ei arvaks, et tema lugu on oluline.