Suvi ja lahtine uks: kutse meenutada Lorieni sooje päevi

See postitus algab hoopis mujalt kui poest. 22. oktoobril käis üks meie kirjutajatest Vääna jõe suudmes talisuplust proovimas. Mõnnakas seljas, hops sisse ja hops välja. Õhk oli liiga soe, vesi liiga külm. Ja kuidagi tuli sealt meelde üks pilt, mis ei ole meie oma, vaid mida tahaksime koguda: sooja ilmaga lahti jäetud poeuks.

Me ei tea veel, kas Lorieni uks jäi suvel lahti. Me ei mõtle siin midagi välja. See on kutse.

Mida me otsime

• Kas mäletad päeva, mil poe uks oli lahti ja tänavahääled tulid sisse?
• Kas keegi mängis sooja ilmaga ukse lähedal, kus oli jahedam?
• Kas oli mõni kord, kui ilm oli „vale“ — liiga soe sügisel või liiga külm kevadel — ja see muutis õhtut?
• Kas keegi tuli sisse lihtsalt seetõttu, et uks oli lahti?

Kuidas me su loo avaldame

Küsime enne avaldamist luba. Me ei kirjuta dialoogi, mida keegi ei mäleta. Kui kaks inimest mäletavad sama päeva erinevalt, jätame mõlemad alles ja märgime, kelle mälestus kumb on. Kui sul on foto, ütle, kas sellel olevatelt inimestelt on luba.

Miks see ei ole reklaam

See ei ole kutse poodi täna midagi ostma. See on suuline ajalugu: inimesed, ruum ja mälestused.

Kirjuta meile oma lahtise ukse mälestus. Isegi kui see on vaid üks lause.