Püsiklient: kutse meenutada Lorieni inimesi, keda teati nime ja harjumuse järgi

Püsiklient oli Lorieni poes inimene, keda teati nime, lemmikmängu ja tavalise kellaaja järgi, ja seda lugu tahame koguda nende endi ning nende tundjate sõnadega.

Miks see teema praegu

Laupäeval, 31. oktoobril, veetis Veigo terve päeva Omniva Rahvakullerina. Ta viis pakke Pärnamäel ja Viimsis ning peatus vahepeal mitmes söögikohas. Õhtul ütles ta, et päev oli "täitsa põnev" ja andis võimaluse inimestega kohtuda ning maailma teise nurga alt vaadata.

Kullerpäevas on üks tuttav joon. Mõne ukse taga on inimene, kes ootab juba ukse juures, teab sinu tulekut ja ütleb paar sõna. Teise ukse taga on keegi, keda näed esimest ja viimast korda. Sama vahe oli ka lauamängupoes: püsiklient ja juhuslik külaline.

Ühekordsest külalisest kirjutasime juba varem. Nüüd tahame kuulda püsiklientidest.

Mida me otsime

Me ei kirjuta püsikliendist kui müüginumbrist. See ei ole lugu sellest, kui palju keegi ostis. See on lugu sellest, kuidas inimene sai poe osaks.

Meid huvitab:

• Kuidas sa said aru, et keegi on püsiklient?
• Kas tal oli oma koht, oma tool või oma kellaaeg?
• Kas töötajad teadsid, mida ta tahab, enne kui ta midagi ütles?
• Kas sina olid ise püsiklient? Mis sind tagasi tõi?
• Kas püsiklient kunagi kadus, ja kas keegi teab, miks?

Kuidas me lugusid kogume

Küsime luba

Kui räägid kellestki teisest, palume enne avaldamist tema luba. Kui luba ei ole, kirjutame loo nii, et inimene pole äratuntav, või jätame selle välja.

Me ei mõtle dialoogi välja

Kui mäletad, mida keegi ütles, kirjuta see nii, nagu mäletad. Kui ei mäleta täpselt, ütle seda. Me ei pane kellegi suhu lauseid, mida ta ei öelnud.

Erinevad mälestused jäävad alles

Kui kaks inimest mäletavad sama püsiklienti erinevalt, avaldame mõlemad ja märgime, kelle oma kumb on.

Mida kullerpäev meile meelde tuletas

Kulleri jaoks on püsiklient see, kelle aadress on juba tuttav. Veigo rääkis, et Viimsis oli maju, kus naaber teadis täpselt, millal teine kodus on, ja võttis paki tema eest vastu. See on väike usaldus, mis tekib korduvast kohtumisest.

Lorieni poes oli sama. Inimene, kes tuli igal nädalal, ei olnud ainult klient. Ta oli osa ruumist. Kui ta ühel õhtul ei tulnud, siis seda märgati.

Kuidas osaleda

Kirjuta meile lühidalt:

1. Kes oli püsiklient (nimi ainult loaga).
2. Mis ajast ta poes käis, kui mäletad.
3. Üks hetk, mis sul temaga seoses meeles on.
4. Kas oled valmis, et lugu avaldatakse, ja millise nimega.

Lühike lugu on täiesti piisav. Kolm lauset on parem kui mitte midagi.

Mida see lugu ei ole

See ei ole poe reklaam ega kutse midagi osta. Lorien.ee on suuline ajalugu inimestest, ruumist ja mälestustest. Tänane müük kuulub mujale.

Püsikliendi tunnused, mida inimesed mäletavad

Kui oleme Lorieni mälestusi kogunud, on mõned teemad korduvalt tagasi tulnud. Püsikliendiga seotud mälestused on sageli väga konkreetsed. Keegi mäletab, et üks mees tuli alati neljapäeviti ja tellis teed. Keegi teine mäletab, et üks noor istus alati aknaaluse laua taga ja tõi oma täringud.

Need detailid on väärtuslikud just seetõttu, et need on väikesed. Need ei ole suured sündmused, vaid korduvad hetked, millest kujunes poe igapäevaelu. Teest leti kõrval rääkisime eraldi kutses tee või kohv leti kõrval, ja seal tulid püsikliendid jutuks juba iseenesest.

Kulleri ja poe paralleel

Veigo kullerpäev Pärnamäel ja Viimsis andis selle kutse jaoks hea võrdluse. Kuller ei vali, kelle juurde ta läheb. Aadressid tulevad nimekirjast. Aga mõne aadressi juures tekib kohe tunne, et seal oodatakse. Inimene on aknal, uks avaneb enne koputust, keegi ütleb "tere jälle".

Lauamängupoes oli see sama. Uks avanes ja töötaja teadis, kes tuleb. Mõnikord teadis ta isegi, mida see inimene küsib. See tunne, et sind tuntakse, on see, mis teeb kohast püsikliendi koha.

Sarnast mõtet on Veigo kirjeldanud oma märkmetes loos töötegemise helid (avaneb uues aknas), kus korduv tegevus kujundab kohast tuttava keskkonna. Poes olid need helid kaardisegamine, täringute klõbin ja ukse kell.

Kuidas püsiklient sai osaks poest

Mälestustest tuleb välja mitu viisi, kuidas inimene muutus kliendist osaks poest:

Abistaja

Mõni püsiklient hakkas teisi aitama. Ta seletas uutele mängijatele reegleid, kui töötaja oli hõivatud. Ta ei olnud töötaja, aga käitus nii.

Kogukonna sõlm

Mõni püsiklient tundis kõiki. Tema kaudu leidsid uued inimesed endale mängukaaslased.

Vaikne kohalolija

Mõni püsiklient ei rääkinud palju. Ta lihtsalt oli seal, alati samal ajal. Tema puudumist märgati.

Kui sul on mälestus mõnest neist tüüpidest, tahame seda kuulda.

Magicu ja lauamängude püsikliendid

Lorien oli lauamängupood ja paljud püsikliendid tulid ka kaardimängude pärast. Eesti Magicu kogukonna vanast ajast on mälestusi kogunud ka Maagia.net, näiteks loos kaartide postiga vahetamine (avaneb uues aknas). Kui sinu mälestus on seotud kaardimänguga, võid selle saata kummalegi. Ütle lihtsalt, kas lugu on pigem poest või mängust.

Kui oled tänane mängija ja otsid, kus praegu mängida, ei ole Lorien.ee õige koht. Tänased mänguõhtud leiad Magic.ee-st, näiteks juhendist kuidas leida sel nädalal Eestis Magicu mänguõhtu (avaneb uues aknas).

Kui püsiklient lahkus

Mõned lood püsiklientidest lõpevad sellega, et inimene lihtsalt ei tulnud enam. Kolis ära, kasvas suureks, leidis teise hobi. Need lood on ka osa ajaloost. Kui tead, miks keegi lõpetas, ja ta on nõus, et seda räägitakse, jaga seda. Kui ei tea, võid ka seda öelda.

Mälestused, mis lähevad lahku

Kaks inimest võivad mäletada sama püsiklienti väga erinevalt. Üks mäletab teda lahke abistajana, teine kui kedagi, kes alati parima koha ära võttis. Mõlemad mälestused on tõesed selle inimese jaoks, kes neid mäletab. Me avaldame mõlemad ja ütleme, kelle oma kumb on.

Seotud lood teistelt saitidelt

Püsikliendi lugu on lõpuks lugu sellest, kuidas inimesed teineteist tundma õpivad. Seda teemat puudutavad ka teised saidid.

Nomera.ee juhend kuidas esimene kohtumine kokku leppida ilma surveta (avaneb uues aknas) ei räägi Lorienist, aga räägib sellest, kuidas korduv kohtumine teeb võõrast tuttava. Paljud Lorieni püsikliendid leidsid poest just sellise koha: kus tuled uuesti ja keegi ootab.

Blog.ee lugu isiklik päevik, mis on avalik (avaneb uues aknas) näitab, kuidas üks päev võib saada looks. Kui sul on vanu päevikumärkmeid oma Lorieni käikudest, võivad need olla parem allikas kui mälu. Kuupäev päevikus aitab meil ajajoont paika panna.

Veigo märkmetes on ka lugu arhiivi pandud projektid (avaneb uues aknas), mis räägib sellest, miks vanu asju alles hoida. Lorieni mälestused on samasugune arhiiv: mitte müügiks, vaid mäletamiseks.

Korduv kohtumine

Kullerpäev Pärnamäel ja Viimsis meenutas, et kõige soojemad kohtumised on need, mis korduvad. Lorieni püsikliendid elasid seda aastaid. Kui sina olid üks neist või tundsid kedagi, kes oli, kirjuta meile. Isegi kolm lauset on väärtuslikud.

Kokkuvõte

Kullerpäev näitas, et korduv kohtumine muudab võõra inimese tuttavaks. Lorieni poes juhtus see aastaid järjest. Kui sina olid püsiklient või tundsid kedagi, kes oli, jaga seda lugu. Need inimesed on poe ajaloo kõige püsivam osa.