Pärast intervjuud tehtud parandus täpsustab Lorieni lugu

Pärast intervjuud tehtud parandus aitab Lorieni mälestuslugu täpsustada, kui toimetaja eristab faktivea, uue meenutuse ja inimese muutunud avaldamissoovi.

Intervjuu lõpp ei ole töö lõpp

Mälestuste kogumine ei lõpe salvesti sulgemisega. Inimene võib hiljem meenutada puuduva nime, leida foto või märgata, et tema vastusest jäi ekslik mulje. Hea töökorraldus jätab parandamiseks ruumi ega käsitle täpsustust ebamugava taganemisena. See artikkel on Lorieni suulise ajaloo toimetamise juhend. Me ei teata siin ühestki tegelikult parandatud intervjuust ega nimeta varem avaldatud fakti ekslikuks. Kõik näited selgitavad meetodit, mitte poe ajaloos kinnitatud juhtumeid.

Parandamise eesmärk pole teha inimesest eksimatut jutustajat. Suuline mälu muutub ning ka hoolikas intervjueerija võib valesti kuulda või siduda vastuse vale küsimusega. Kui parandamise võimalus on algusest peale olemas, ei pea keegi oma esimest sõnastust iga hinna eest kaitsma. Samas ei tähenda parandamine ajaloo jäljetut ümberkirjutamist. Eriti avaldatud teksti puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja saab aru, mis muutus ja miks. Läbipaistvus peab olema sisuline, mitte lihtsalt dekoratiivne märge lehe lõpus.

Esimene samm on palvest aru saada

Kui allikas ütleb, et tekstis on viga, küsi täpset kohta ning seda, millist parandust ta soovib. Vahel puudutab mure nime kirjapilti, vahel sündmuste järjekorda, vahel hoopis toonast tunnet. Ära vasta kohe, et salvestisel kõlas ju täpselt nii. Salvestis aitab kontrollida öeldud sõnu, kuid ei tõenda tingimata nende aluseks olnud fakti. Inimene võis intervjuus eksida ja seda hiljem märgata. Koguja ülesanne on mõista paranduse liiki, mitte esimese vastuse üle võitu saada.

Hea töö märge sisaldab esialgset kohta, paranduse ettepanekut, selle põhjendust ja edasist otsust. Kui inimene ei oska uut kindlat vastust anda, võib parandus seisneda hoopis kindluse vähendamises. Näiteks tuleb täpse kuupäeva asemel kasutada ajavahemikku või jätta aasta teadmata. Selline muutus ei tee teksti kehvemaks. Vale täpsus on lugejale kahjulikum kui aus ebatäpsus. Täpsustamise väärtus seisneb teadmise piiri õigeks seadmises, mitte iga lahtri täitmises.

Erista ärakirja viga mälestuse muutusest

Ärakirja viga tekib siis, kui kirja pandud tekst ei vasta räägitule. Selle kontrollimiseks kuula vastavat kohta koos ümbritseva vestlusega, mitte üksikut sõna eraldi. Mõnikord muudab tähendust juba puuduv eitus või vale kirjavahemärk. Kui helikvaliteet ei luba kindlat otsust, ära mõtle sõna ise välja. Märgi ebaselgus või sõnasta lubatud mõte kaudse kõnena, kui see on allikaga kokku lepitud. Täpne tsitaat peab olema päriselt täpne.

Mälestuse muutus on teine olukord. Algne ärakiri võib olla õige, kuid inimene annab hiljem uue versiooni. Siis tasub säilitada teadmine, et täpsustus sündis pärast intervjuud, ning küsida, mis seda ajendas. Kas leiti dokument, räägiti teise osalisega või tekkis lihtsalt uus tunne? Need põhjused ei pea olema avalikus loos pikalt lahti kirjutatud, kuid aitavad toimetajal hinnata väite kindlust. Esimest salvestist ei maksa parandada nii, nagu oleks uus lause seal algusest peale kõlanud.

Uus allikas vajab samuti kontrolli

Pärast vestlust leitud foto või märkmik võib anda olulise vihje, kuid seda tuleb hinnata omaette. Vaata, kes materjali lõi, millal märge lisati ja mida see tegelikult kinnitab. Foto failikuupäev võib näidata kopeerimist, mitte pildistamist. Kalender võib näidata plaani, mitte toimunud sündmust. Kui paranduse alus on teise inimese meenutus, hoia see eraldi esialgsest allikast. Muidu võib üks kuuldud lugu hakata näima mitme sõltumatu kinnituse jadana.

Kõiki parandusi ei saa kohe lahendada. Vajaduse korral võib teksti juurde lisada, et konkreetne detail on kontrollimisel, või võtta eksitav väide ajutiselt maha. Ära jäta teadaolevalt kahtlast fakti muutmata üksnes selleks, et parandusteade oleks hiljem lõplik ja ilus. Samuti ära kuuluta uut versiooni tõestatuks enne selle aluse mõistmist. Vahepealne ebakindlus on mõnikord kõige täpsem võimalik seis ning seda saab lugejale rahulikult selgitada.

Kui parandus puudutab kellegi teise lugu

Üks inimene saab parandada enda nime, sõnu ja kogemuse kirjeldust, kuid ei saa automaatselt kustutada teise meenutaja vaatenurka. Kui ta ütleb, et teine inimene mäletab valesti, küsi, milline kontrollitav asjaolu on vaidluse keskmes. Võib selguda, et mõlemad räägivad eri ajast. Võib ka jääda sisuline lahknevus. Siis tuleb eristada parandatud fakt ja jätkuv erimeelsus. Ühe osalise autoriteet või tugevam sõnastus ei asenda tõendit.

Samal ajal tuleb võtta tõsiselt privaatsusmuret. Kui paranduspalve sisu on tegelikult soov vältida tundliku teabe avaldamist, ei pea seda maskeerima faktivaidluseks. Uuri kasutuskokkulepet ja mõtle, kas detail on loo mõistmiseks vajalik. Ajaloolise täpsuse nimel ei ole vaja avaldada iga eraelulist kõrvalasja. Eri küsimuste lahus hoidmine aitab leida sobiva lahenduse: faktilist väidet kontrollitakse, tsitaati võrreldakse salvestisega ning avaldamispiiri käsitletakse omaette kokkuleppena.

Enne avaldamist on lihtsam parandada

Kavandifaasis saab täpsustuse sisse viia ilma avalikku paranduste jada tekitamata. Siiski tasub töökaustas säilitada, mis ja mille alusel muutus, eriti kui tegu oli sisulise ümberhindamisega. Näita allikale tema tsitaati koos vajaliku kontekstiga, mitte eraldatud lauset, mille ümber olevad lõigud võivad tähendust muuta. Lepi kokku mõistlik tagasisideviis, kuid ära tõlgenda vaikimist automaatselt heakskiiduna juhul, kui nõusolek polnud varem selgelt kokku lepitud.

Toimetaja võib teha ka keelelisi parandusi, kuid neid ei tohi kasutada inimese hääle asendamiseks. Kõnekeele kerge korrastamine ja tähenduse muutmine on erinevad asjad. Kui lause muutub sisuliselt uueks, ei peaks seda vana tsitaadina esitama. Mõnikord sobib kaudne kõne paremini kui ilusaks lihvitud jutumärkides tekst. Intervjuu väärtus ei seisne selles, et iga inimene kõlaks ühtmoodi ladusalt, vaid selles, et tema mõte oleks edasi antud ausalt.

Pärast avaldamist peab muutus olema arusaadav

Avaldatud loo puhul kaalu paranduse mõju lugeja teadmisele. Väike kirjaviga ei vaja tingimata pikka selgitust, kuid vale nimi, kuupäev või oluline sündmusväide vajab nähtavat parandust. Teates saab lühidalt öelda, millist asjaolu muudeti ja millal seda tehti. Ära korda parandusteates tundlikku valet nii põhjalikult, et see levib uuesti. Eesmärk on lugejat aidata, mitte anda eksimusele teist pealkirja ja uut elu.

Kui artikkel on jagatud mujal, mõtle, kas oluline parandus peab jõudma ka sinna. Uut välissuhtlust ei tehta muidugi kellegi nimel ilma loata; töökorralduse mõttes tasub siiski märkida, kus esialgne väide levis. Kontrolli ka pildiallkirju, väljavõtteid ja metaandmeid, sest parandus ainult põhitekstis võib jätta eksliku info mujale alles. Lõpuks kinnita asjaosalisele, mida tegelikult muudeti, ilma lubamata, et kõik vanad koopiad on kadunud. Täpsus puudutab ka paranduse enda kirjeldamist.

Seosed ja järgmine samm

Tsitaatide ausa käsitlusega haakub varasem Lorient käsitlev dialoogi juhend. Teise saidi arhiivitöö tausta annab maagia.neti vanade foorumilõimede talletamise lugu (avaneb uues aknas). Käesoleva artikli pilt on loodud illustratsioon pliiatsist, märkmikust ja salvestist, mitte foto päriselt parandatud intervjuust. Praktiline järgmine samm on võtta üks kavandatud tsitaat, võrrelda seda allikaga ning märkida, mida selles teatakse kindlalt ja mida tuleb veel täpsustada. Nii algab usaldusväärne parandus väikese kontrollitava töövõttega.