Mänguõhtu kuulutus Lorieni seinal on kutse meenutada, kes kohale tuli

Mänguõhtu kuulutus Lorieni seinal on üks väike paberileht, mille kaudu saab poe ajalugu meenutada, ja me kogume nüüd mälestusi just nende kuulutuste kohta.

Iga lauamängupood elab kalendri järgi. Keegi kirjutab paberile päeva, kellaaja ja mängu nime, kinnitab selle seinale ja järgmisel nädalal on laua ümber inimesed, kes muidu poleks kunagi kohtunud. Kuulutus ise on tühine ese. Seda ei hoita alles, see rebeneb, kolletab, kaetakse üle uuega ja visatakse lõpuks ära. Ometi on just sellised paberid sageli ainus jälg sellest, mis poes ühel kindlal nädalal toimus. See postitus on kutse: kui sa mäletad mõnda Lorieni seinal olnud kuulutust, kui sul on sellest foto või kui sa ise kirjutasid neid, siis tahame sinu lugu kuulda.

Miks just kuulutus

Suulises ajaloos otsitakse tihti suuri hetki: avamist, kolimist ja sulgemist. Need on olulised, aga inimese mälu ei tööta ainult suurte sündmuste kaudu. Sageli jääb meelde hoopis väike detail. Mõni mäletab, mis värvi pliiatsiga kuulutused kirjutati. Teine mäletab, et üks kuulutus rippus seinal nii kaua, et sellest sai osa sisustusest. Kolmas mäletab, et tuli poodi esimest korda just sellepärast, et nägi aknast või seinalt teadet mänguõhtu kohta.

Kuulutus on hea mälestuse algus, sest see on konkreetne. Selle juures saab küsida: mis seal kirjas oli, kes selle kirjutas, kas sinna päriselt keegi tuli ja mis õhtul juhtus. Need küsimused viivad inimeste juurde, mitte ainult paberi juurde.

Mida me küsime

Me ei oota, et keegi mäletaks täpset kuupäeva või kirja sõnastust. Kui mäletad, on see suurepärane, aga ka ebatäpne mälestus on väärtuslik, kui ütled ausalt, mis on kindel ja mis on oletus. Siin on mõned küsimused, millest võib alustada.

Kuulutus ise

• Kus seinal või aknal kuulutused poes asusid?
• Kas need olid käsitsi kirjutatud, prinditud või mõlemat?
• Kas mõni kuulutus jäi meelde oma välimuse, vea või naljaka sõnastuse tõttu?
• Kas kuulutuse juures oli nimekiri, kuhu sai oma nime kirjutada?

Õhtu, mida see kuulutas

• Kas sa läksid kuulutuse peale kohale? Kas see oli sinu esimene kord?
• Mitu inimest tuli ja kas see vastas sellele, mida kuulutus lubas?
• Kas mõni õhtu jäi ära või läks hoopis teisiti, kui paberil oli kirjas?

Inimesed kuulutuse taga

• Kas mäletad, kes kuulutusi tavaliselt tegi?
• Kas keegi külastajatest pani ise seinale oma mänguringi kutse?
• Kas mõni kutse viis sõpruseni, mis kestab tänaseni?

Kuidas me mälestused kirja paneme

Lorien.ee on suuline ajalugu, mitte poe reklaam. Seetõttu kehtivad igale loole samad reeglid.

Esiteks küsime enne avaldamist luba. Kui sa räägid meile oma mälestuse, saadame sulle enne avaldamist teksti, mida plaanime kasutada. Sa võid paluda muutmist, nime eemaldamist või kogu loo mitte avaldamist.

Teiseks ei mõtle me dialoogi välja. Kui sa mäletad, mida keegi ütles, kirjutame selle üles sinu sõnadega ja märgime, et see on sinu mälestus. Kui sa ei mäleta täpseid sõnu, ei pane me kellelegi suhu lauseid, mida ta võib-olla ütles.

Kolmandaks jätame alles mõlemad versioonid, kui mälestused lähevad lahku. Kui üks inimene mäletab, et kolmapäevane mänguõhtu oli alati täis, ja teine mäletab tühja lauda, ei pea kumbki eksima. Mõlemad kirjeldused jäävad alles ja me ütleme, kelle oma kumb on. Selline lahknevus on sageli kõige huvitavam osa ajaloost.

Fotod vanadest kuulutustest

Kui sul on telefonis või sahtlis foto, kus mõni Lorieni kuulutus on näha, on see väga teretulnud. Ka siis, kui kuulutus on pildi taustal ja põhiline on midagi muud. Enne fotot avaldamist küsime sinult loa ja vajaduse korral ka pildil olevatelt inimestelt. Kui pildil on inimese nimi, telefoninumber või muu isikuandmetega info, katame selle kinni või jätame pildi avaldamata.

Kui sul on alles päris paberkuulutus, pildista see enne saatmist ühtlases valguses, et kõik read oleksid loetavad. Selleks sobib hästi pildimees.ee juhend selle kohta, kuidas dokumendi ühtlane valgus teeb kogu lehe loetavaks (avaneb uues aknas). Pildista ka paberi tagakülge, sest seal võib olla märkmeid, mida keegi kirjutas hiljem.

Kui sina kirjutasid kuulutusi

Eriti hea meel oleks kuulda nendelt, kes ise kuulutusi seinale panid, olgu töötaja, omanik või püsiklient, kes korraldas oma mänguringi. Kuulutuse kirjutaja teab asju, mida lugeja ei näe. Kuidas otsustati, millist õhtut kuulutada? Kas kuulutuse sõnastust arutati? Kas mõni kuulutus tuli maha võtta, sest õhtu jäi ära või huvilisi oli liiga palju? Kas oli kokkulepe, kes tohib seinale midagi panna ja kes mitte?

Need küsimused räägivad poe reeglitest ja igapäevast, mitte ainult mängudest. Kui sinu mälestus on selline, et mäletad protsessi, aga mitte ühtegi konkreetset paberit, on ka see väärtuslik. Kirjutame selle üles nii, nagu sina seda kirjeldad, ja märgime, et tegu on kuulutuste tegemise mälestusega, mitte ühe kuulutuse kirjeldusega.

Mida me selle teemaga ei tee

Me ei kasuta vanu kuulutusi tänase müügi või reklaami jaoks. Kui kuulutusel on mängu või toote nimi, siis kirjeldame seda ajaloolise detailina, mitte pakkumisena. Me ei taasta kuulutusi ka nii, nagu oleksid need originaalid. Kui keegi kirjutab mälu järgi uuesti, mida seal tema meelest kirjas oli, märgime selle selgelt mälu järgi kirjutatud tekstiks.

Samuti ei püüa me ühe postitusega kogu poe kalendrit kokku panna. Iga kuulutuse lugu on omaette. Kui kogunenud lugudest tekib hiljem ajajoon, märgime iga punkti juurde allika: kelle mälestus, milline foto või milline pabertükk.

Kuidas oma lugu jagada

Kirjuta lorien.ee aadressil info@lorien.ee. Pane kirja, millist kuulutust sa mäletad, umbes millal see oli ja kas sul on sellest pilti. Lisa, kas sinu nime võib avaldada või eelistad jääda anonüümseks. Kui sa ei taha kirjutada, võid lihtsalt anda teada, et oled valmis rääkima. Siis lepime kokku lühikese vestluse.

Kirja võid kirjutada eesti, vene või inglise keeles, nii nagu sul mugavam on. Isegi üks lause on väärtuslik. Näiteks: „Mäletan, et mänguõhtute paber oli leti kõrval ja ma kirjutasin sinna esimest korda oma nime.“ Sellisest lausest võib saada lugu, kui mõni teine inimene loeb seda ja mäletab sama paberit teisest küljest.

Miks see oluline on

Kuulutus seinal oli kutse. Keegi ütles sellega, et siin on koht ja aeg, kuhu sa võid tulla, isegi kui sa kedagi ei tunne. Selle kutse mälestamine tähendab ka nende inimeste mälestamist, kes kohale tulid. Lorieni seinal olnud paberid on ammu kadunud, aga õhtud, mida nad kuulutasid, elavad edasi inimeste mälus. Me tahame need lood üles kirjutada enne, kui ka mälestused kolletama hakkavad. Kui sinu mälu järgi rippus seinal midagi, tule ja räägi.