Lorieni töötaja antud mänguõpetus on mälestus, mida kogume külastajate ja töötajate endi sõnadega

Õpetus, mille töötaja Lorienis andis, on üks neist mälestustest, mida poe suulises ajaloos tahame kõige rohkem koguda, sest just seal sai paljudest külastajatest mängija.

Lorien.ee ei ole poe reklaam ega tänane müügikanal. See on koht, kuhu kogume inimeste mälestusi lauamängupoest Lorien: ruumist, sõprustest, õhtutest ja nurkadest. Selles postituses keskendume ühele teemale: hetkele, kui keegi leti tagant või laua äärest tuli ja seletas, kuidas mäng käib. Me ei kirjuta siia välja mõeldud dialoogi ega pane kellelegi suhu sõnu, mida ta ei öelnud. Kirjeldame, miks see teema on oluline, kuidas me neid lugusid kogume ja mida loodame lugejatelt kuulda.

Miks õpetus on poe ajaloos eriline

Lauamängupood ei müü ainult karpe. Kes on kunagi seisnud riiuli ees ja vaadanud kümneid tundmatuid mänge, teab, et karbi tagakülg ütleb vähe. Paljud inimesed mäletavad oma esimest mängu mitte karbi, vaid inimese järgi, kes selle neile ette näitas. Keegi laotas laua peale nupud, keeras kaardid ümber ja ütles: proovime ühe ringi.

Selline õpetus on mälestusena väärtuslik, sest see seob kolme asja: inimese, mängu ja koha. Kui küsime kelleltki, mida ta Lorienist mäletab, kuuleme sageli just seda. Mitte seda, mis maksis karp, vaid seda, kes seletas.

Mida me tahame teada

Kui sul on mälestus mõnest õpetusest, mille Lorieni töötaja või omanik sulle andis, on meil mõned küsimused, mis aitavad loo kirja panna. Sa ei pea vastama kõigile.

1. Mis mängu sulle õpetati? Kui sa nime ei mäleta, kirjelda, milline see välja nägi.
2. Kes seletas? Võid nimetada eesnime, hüüdnime või lihtsalt rolli, näiteks "noorem töötaja, kes tavaliselt oli õhtuti". Kui inimene ei ole loaga nõustunud, ei avalda me tema täisnime.
3. Kus poes see toimus? Leti juures, aknaaluse laua taga, tagatoas?
4. Mis aastal või mis aastaaegadel see umbes oli?
5. Mida sa sellest õpetusest mäletad? Mitte täpseid sõnu, vaid seda, mis jäi meelde: kas see oli kiire, kannatlik, naljakas, segane?
6. Kas sa mängisid seda mängu hiljem uuesti? Kas ostsid selle või õpetasid kellelegi teisele?

Viimane küsimus on huvitav, sest õpetus kandub edasi. Paljud mäletavad, et said mängu poest ja siis seletasid seda ise sõpradele köögilaua taga.

Me ei mõtle dialoogi välja

Suulise ajaloo üks reegel on, et me ei kirjuta stseeni ümber nii, nagu see oleks film. Kui keegi ütleb, et töötaja seletas reeglid "umbes viie minutiga ja siis mängisime kohe", kirjutame täpselt nii. Me ei lisa sinna lauseid, mida töötaja võis öelda.

Kui mäletad mõnda lauset täpselt, võime selle tsiteerida, aga märgime, et see on sinu mälestus. Mälu muudab sõnu ja see on loomulik. Seepärast ütleme alati, kelle mälestus see on.

Kui mälestused lähevad lahku

Vahel mäletavad kaks inimest sama õhtut erinevalt. Üks ütleb, et mängu õpetas omanik, teine, et töötaja. Üks mäletab, et see oli talvel, teine, et kevadel. Sellisel juhul jätame mõlemad versioonid alles ja ütleme, kumb on kelle oma. Me ei vali "õiget" versiooni, sest meil pole selleks alust.

Kui töötaja ise loeb lugu ja ütleb, et tema mäletab teisiti, lisame tema parenduse eraldi. Mõnikord on see kõige huvitavam osa: õpetaja ja õpilane mäletavad sama hetke eri nurga alt.

Töötaja vaade

Tahame kuulda ka neid, kes õpetasid. Kui oled Lorienis töötanud, siis kuidas sa mänge õpetasid? Kas sul oli oma viis, näiteks alustada ühe proovikäiguga või näidata kõigepealt, kuidas mäng lõpeb? Kas mõni mäng oli eriti raske seletada? Kas mäletad kedagi, kes tuli tagasi ja ütles, et mängis seda nüüd iga nädal?

Töötaja vaade aitab meil aru saada, mis poes päriselt toimus. Külastaja mäletab ühte õhtut. Töötaja mäletab sadu õhtuid ja võib näha mustreid, mida keegi teine ei näinud.

Õpetus, mis ei läinud plaanipäraselt

Kõik õpetused ei olnud edukad ja ka need lood on teretulnud. Võib-olla seletati mängu nii kiiresti, et sa ei saanud midagi aru, aga mängisid siiski kaasa ja kaotasid lõbusalt. Võib-olla läks reeglite seletamine nii pikaks, et mänguks enam aega ei jäänudki. Võib-olla selgus poole mängu pealt, et üks oluline reegel oli vahele jäänud ja kõik alustasid uuesti. Sellised hetked on sageli kõige elavamad mälestused, sest neid meenutatakse naeru saatel. Me kirjutame need üles sama hoolikalt kui edulood ega tee neist kellegi üle nalja ilma tema nõusolekuta.

Laps, kes sai esimese õpetuse

Paljud Lorieni külastajad olid lapsed või teismelised, kes tulid koos vanema või sõbraga. Kui sina olid see laps, mäletad sa võib-olla, kuidas täiskasvanu laua taga pidi kannatlikult seletama. Kui sina olid see vanem, mäletad sa võib-olla, kuidas su laps poest välja tulles ainult sellest mängust rääkis. Laste lugude puhul oleme eriti hoolikad. Kui laps on nüüd täiskasvanu, küsime luba temalt endalt. Kui lugu puudutab praegust last, ei avalda me tema nime ega fotot.

Õpetus ja kaardimäng

Lorieni ajaloos on ka kaardimängude õhtuid ja turniire, aga selle teema puhul ei piirdu me nendega. Õpetus võis olla perekonnamängu, strateegiamängu, rollimängu või mõne väikese kaardimängu kohta. Kui tahad lugeda, kuidas tänapäeval Eestis Magicu esimene õhtu poes käib, on sellest kirjutatud Magic.ee juhendis (avaneb uues aknas). Lorien.ee jääb aga mineviku juurde.

Kuidas lugu meieni jõuab

Kui tahad oma mälestust jagada, kirjuta meile lühidalt. Ütle, kas tohime sinu nime avaldada ja kas lugu võib ilmuda tervikuna või ainult katkendina. Kui sul on foto, ütle, kes on fotol ja kas kõik fotol olijad on avaldamisega nõus. Ilma loata me fotot ei avalda.

Enne avaldamist saadame sulle teksti üle vaatamiseks. Kui tahad midagi parandada, teeme seda. Kui mõtled pärast avaldamist ümber, võime loo muuta või eemaldada.

Miks see ei ole müügikuulutus

See postitus ei kutsu kedagi täna poodi mängu ostma. Me ei räägi siin hindadest, uutest mängudest ega pakkumistest. Me kogume mälestusi sellest, kuidas inimesed said mängijateks ja kes neid aitas. Kui pood on tänapäeval olemas ja tegutseb, on tal oma kanalid. Lorien.ee jääb arhiiviks.

Üks väike palve

Kui sul on keegi, kellele Lorieni töötaja kunagi mõne mängu õpetas, ja kes võiks seda mäletada, jaga talle seda postitust. Paljud head lood on peidus inimeste juures, kes ei arva, et nende mälestus on midagi erilist. Aga just need väikesed hetked, üks seletus leti ääres, üks proovikäik aknaaluse laua taga, teevad poe ajaloo inimlikuks. Iga selline lugu aitab meil näha, et pood oli koht, kus inimesed õpetasid üksteist, mitte ainult koht, kus asju osteti. Ootame sinu mälestust rahulikult ja ilma kiirustamata.