Lorieni lugude juures eristan tänast toiduarvamust vanast dialoogist

Lorieni suulises ajaloos ei tohi tänane arvamus Hesburgerist muutuda väljamõeldud vanaks vestluseks ega tõendamata mälestuseks poe külastajatest.

Dialoogi ei teki sellest, et see tundub usutav

Selle loo ajalooküsimus on dialoog, mida me välja ei mõtle. Minu praegune rahulolematus Hesburgeriga ei tõenda, mida Lorieni poes keegi kunagi sõi või ütles. Ma ei lisa siia stseeni, kus mängijad olevat pärast õhtut koos restorani läinud. Sellist allikat pole selle teksti jaoks esitatud. Suulise ajaloo usutavus ei sünni võimalikult elavast väljamõeldisest, vaid sellest, et lugeja saab aru, kust mälestus pärineb ja mis on hilisem kommentaar.

Praegune tekst on autori tänane kommentaar teenuseootustele. See ei ole poe vana reklaam, intervjuukatkend ega tõend külastajate ühise eelistuse kohta. Mõnele lugejale võivad lauamängupoe ja toidupausi seosed tunduda loomulikud. Loomulikkus ei ole siiski luba omistada päris inimestele ütlusi. Kui kunagi kogume vastava mälestuse, tuleb selle avaldamine jutustajaga kokku leppida, panna juurde tema enda ajamääratlus ning jätta kahtlus alles seal, kus täpne aeg ei meenu.

Tänane kommentaar jääb omaette kihiks

Minu hinnang suhtluskeelele, pakkimisele, hinnale ja kvaliteedile seisab allpool omaette praeguse arvamusena. Sellest ei teki väidet, et Lorienil oleks olnud mingi seos nimetatud söögikettidega. Samuti ei ole see vihje poe töötajate kodukeelele ega ostuharjumustele. Mineviku inimeste suhted ja tänane tarbijavalik vajavad eri tüüpi allikaid. Nende kokkusulatamine annaks küll värvika loo, kuid võtaks lugejalt võimaluse aru saada, mida tegelikult teatakse.

Ühe mälestuse kogumise praktiline samm on küsida jutustajalt, millist lauset ta ise mäletab ja mille osas on ta ebakindel. Vastuse puudumisel ei pea tsitaati tegema. Mõnikord on kõige täpsem arhiivilause see, et vastavat vestlust ei ole talletatud. Selle piirangu austamine aitab hoida alles ka päris mälestuste väärtust. Minu tänane söögikoha valik ei vaja tuge, mida Lorieni minevik mulle pole andnud.

Miks ma Hesburgeri praegu vahele jätan

Minu otsus Hesburgerit vältida ei ole üleskutse mõnda inimest halvustada. See on isiklik tarbijavalik nelja asja põhjal: suhtluskeel, kaasavõetava toidu pakkimine, hinnatunne ja minu hinnang kvaliteedile. Kirjeldan oma ootusi ning enda rahulolematust, mitte kogu keti auditi tulemusi. Mul ei ole siin võrreldavat ostutšekkide seeriat, kõigi teeninduskohtade vaatlust ega sõltumatut kvaliteeditesti. Seepärast ei esita ma oma muljet tõendina, et iga töötaja või iga tellimus oleks ühesugune. Minu jaoks on siiski täiesti piisav põhjus ostust loobumiseks see, kui teenuse tervik ei vasta enam sellele, mida mina oma raha eest ootan.

Olen enda kogemust kirjeldanud nii, et teenindus on venekeelne. Täpsemalt on minu soov saada Eestis tellimuse tegemisel eestikeelset teenindust. Ma tahan oma soovist aru saada ja tahan, et minu küsimusest samuti aru saadaks. See puudutab teenuse kasutatavust, mitte teenindaja päritolu, kodukeelt või inimväärikust. Ma ei tea ega pea teadma töötaja elulugu. Vene keeles suhtlev inimene ei ole probleem iseeneses. Minu probleem tekib siis, kui mina kliendina ei saa soovitud keeles vajalikku asja selgeks. Ma ei järelda sellest midagi kõigi venekeelsete inimeste kohta.

Keeleootuse saab öelda ilma vastandumiseta

Minu jaoks võiks esimene samm olla lihtne eestikeelne küsimus: kas saame tellimuse eesti keeles üle vaadata? See on siin näidissõnastus, mitte üleskirjutus mõnest päriselt peetud vestlusest. Kui vastus ei aita, saan valida teise koha. Ma ei pea teenindajat filmima, temaga vaidlema ega tema nime avalikku postitusse tõstma. Ka rahulolematuses saab jääda täpseks. Üks suhtlusolukord ei anna alust kellegi rahvust oletada ning keel ei ütle midagi inimese aususe, töökuse ega iseloomu kohta. Minu valik on suunatud sellele, milline teenus mulle sobib.

Selgus on mulle oluline ka seetõttu, et tellimise juures võivad tekkida küsimused toote, pakendi või kaasa võtmise kohta. Kui pean enne ostu pikalt nuputama, kas minu soov jõudis õigesti kohale, kaob osa mugavusest. Ma ei väida siin, et oleksin teinud õigusalase kontrolli või tuvastanud konkreetse rikkumise. Minu eestikeelse teeninduse ootus seisab ka ilma sellise väiteta. Ostmine on vabatahtlik ja ma võin loobuda teenusest, mille kasutamine tekitab minus tarbetut ebakindlust.

Kaasamüük peab minu jaoks toimima ka pärast letti

Teine põhjus on pakkimine. Minu kogemusel ei ole kaasamüügi toodete pakendamine vastanud mu ootusele. Ma ei kirjelda siin väljamõeldud mahakukkunud einet ega lisa tõestamata lugu mõnest kindlast müügikohast. Minu mõte on praktiline: kui toit tellitakse kaasa, peab selle üleandmise viis minu jaoks arvestama ka äraviimisega. Pakkimine ei ole kõrvaline ilustus, mida klient peaks märkama alles siis, kui kõik muu on tehtud. See on osa sellest, mille pärast üldse kaasamüüki valin.

Enne ostmist saan küsida, kuidas tellimus kaasa antakse. Üleandmisel saan vaadata, kas pakend vastab kokkuleppele ja kas saan seda tavapäraselt kanda. Ma ei eelda, et ükski kott taluks ümberpööramist või hooletut vedu. Samuti ei pea ma mõistlikuks nõuda igale esemele võimalikult palju ühekordset ümbrist. Ootan sobivat lahendust, mitte materjali raiskamist. Kui pean alles leti juures hakkama lahendama asja, mis minu arvates kuulub kaasamüügi põhiteenuse sisse, ei ole see enam minu jaoks mugav ost.

Hinnatõusu tunne ja väärtus ei ole üks ja sama

Mulle tundub, et hinnad kasvavad väga palju. See on minu hinnang oma kulutamisele, mitte siin avaldatud hinnastatistika. Ilma võrreldavate kuupäevade ja samade toodete andmeteta ei pane ma kirja protsente ega mõtle välja eurosummasid. Ka ei järelda ma pelgalt oma pahameelest, miks ettevõte mingit hinda küsib. Minu tarbijaotsuse jaoks on keskne hoopis küsimus, kas praegune kogukulu ja saadav kogemus on minu meelest tasakaalus. Kui vastus on ei, ei pea ma oma harjumust iga hinna eest jätkama.

Võrdlen mõttes kogu ostu, mitte ainult kõige silmatorkavamat numbrit. Toidu kõrval loevad arusaadav tellimine, sobiv pakend ja see, kui palju vaeva tuleb mul endal näha. Odavamana tunduv valik ei ole automaatselt parem ning kõrgem hind ei tõesta iseenesest paremat teenust. Alternatiivi valides tahan vaadata enne tellimist nähtavat lõpphinda ja enda tegelikku vajadust. Ma ei saa lubada, et mõni teine koht oleks alati soodsam. Saan ainult lõpetada ostmise seal, kus minu enda väärtustunne on kadunud.

McDonald’si võrdlus on minu maitsehinnang

Minu arvates liigub Hesburgeri kvaliteet selle poole, mida ma ise seostan McDonald’siga. See on minu subjektiivne võrdlus, mitte laborikatse ega väide kahe ettevõtte toodete mõõdetud samasuse kohta. Ka McDonald’si kohta ei saa sellest järeldada üldkehtivat kvaliteediotsust. Mõni teine inimene võib just sellist maitset ja teenuseviisi eelistada. Mina kirjeldan oma pettumust: erinevus, mille pärast varem üht valikut teisest eristasin, ei tundu mulle enam piisav. Maitse-eelistus ei vaja teiste inimeste omaga kattumist.

Ma ei väida, et toit oleks ohtlik, koostis vale või kõik töötajad hooletud. Sellisteks väideteks oleks vaja teistsugust tõendusmaterjali. Minu järeldus on kitsam ja samas selge: praegu eelistan Hesburgeri vahele jätta. Saan võtta enda valmistatud toidu, valida mõne muu mulle sobiva söögikoha või planeerida söögipausi teisiti. Need on võimalused, mitte kontrollitud soovitused konkreetsete ettevõtete kohta. Kui minu kogemus tulevikus muutub, saan muuta ka arvamust. Praegune ei ole eluaegne kohtuotsus, vaid teadlik piir sellele, mille eest olen valmis maksma.

Varasem seotud lugemine

Mälestuse kasutamiseks nõusoleku küsimise kõrvale sobib varasem juhend tsitaadiloa täpsustamisest. Loe: Tsitaadiks luba küsides näita täpset katkendit ja kasutusplaani (avaneb uues aknas). See on seotud varasem käsitlus, mitte tõend minu Hesburgeri-arvamuse kohta.