Estonia aastapäeval meenutame, et suulises ajaloos me dialoogi ega tundeid välja ei mõtle

Estonia hukkumise aastapäeval meenutame, et suulise ajaloo kogumisel ei mõtle me välja dialooge ega tundeid, eriti siis, kui inimeste mälestused puudutavad leina ja kaotust.

Lorien.ee on lauamängupoe Lorien suuline ajalugu, mitte poe reklaam. Tavaliselt kirjutame siin mängudest, õhtutest ja inimestest, kes poes kohtusid. Täna, 28. septembril, on Eestis Estonia hukkumise aastapäev. Öösel vastu 28. septembrit 1994 uppus Läänemerel reisiparvlaev Estonia teel Tallinnast Stockholmi. Laeval oli 989 inimest, neist 852 hukkus ja 137 jäi ellu. See on päev, mil paljud Eesti inimesed meenutavad oma lähedasi.

Selles artiklis ei räägi me laeva hukust endast ega selle põhjustest. Me ei tea, kas ja kuidas see päev on seotud Lorieni inimestega, ning me ei kirjuta sellest enne, kui keegi ise oma loo jagab. Selle asemel räägime ühest suulise ajaloo põhimõttest, mis on sellisel päeval eriti oluline: dialoog, mida me välja ei mõtle.

Miks me dialoogi välja ei mõtle

Suulise ajaloo kogumisel on kiusatus muuta lugu elavamaks. Kirjanik võiks kirjutada: "Ta ütles mulle leti taga..." ja lisada lause, mis kõlab usutavalt. Kuid kui seda lauset tegelikult ei öeldud või jutustaja seda ei mäleta, on see väljamõeldis. Väljamõeldis ajaloos on ebaaus nii jutustaja kui ka lugeja vastu.

Selline reegel kehtib alati, kuid eriti oluline on see siis, kui lugu puudutab valusat teemat. Kui keegi räägib, kuidas ta kuulis halba uudist, ei tohi me lisada sõnu, mida ta ei öelnud, ega tundeid, mida ta ei kirjeldanud. Me ei tea, mida keegi tundis, kui ta seda ise ei ütle.

Kuidas kirjutada üles see, mida öeldi

Kui intervjueerime kedagi, kirjutame üles tema sõnad nii täpselt kui võimalik. Kui salvestame, kasutame salvestist. Kui kirjutame märkmeid, märgime, et tegemist on märkmetega, mitte sõnasõnalise tsitaadiga.

Otsene tsitaat ja ümberjutustus

On oluline eristada, kas tegemist on otsese tsitaadiga või ümberjutustusega.

• Otsene tsitaat on jutumärkides ja see on täpselt see, mida jutustaja ütles. Seda kasutame ainult siis, kui meil on salvestis või jutustaja on teksti üle kinnitanud.
• Ümberjutustus on meie kokkuvõte sellest, mida jutustaja rääkis. See ei ole jutumärkides ja me ütleme, et tegemist on kokkuvõttega.

Kui jutustaja mäletab, mida keegi teine ütles, märgime selgelt, et see on tema mälestus teise inimese sõnadest. Me ei esita seda kui fakti, et teine inimene nii ütles.

Kui mälu on ebakindel

Mälu muutub ajaga. Kolmkümmend aastat tagasi juhtunud sündmuse detailid võivad olla hägused. Jutustaja võib öelda: "Ma arvan, et see oli hommikul, aga ma ei ole kindel." Sellisel juhul kirjutame üles ka selle ebakindluse. Me ei muuda "ma arvan" kindlaks väiteks.

Valusad mälestused ja luba

Kui keegi Lorieni kogukonnast soovib rääkida, kuidas Estonia hukk tema elu mõjutas, kuulame seda austusega. Enne avaldamist küsime alati luba. Valusate mälestuste puhul küsime ka seda, kas jutustaja soovib, et tema nimi oleks avaldatud või mitte, ja kas mõni osa loost peaks jääma avaldamata.

Mõnikord jagab inimene midagi, mida ta hiljem kahetseb. Kui jutustaja palub mõnda mälestust mitte avaldada, siis me seda ei avalda. See on meie lehel eraldi teema: mälestus, mida allikas palus mitte avaldada. Austame seda soovi alati.

Lähedaste nimed

Kui jutustaja mainib lähedast, kes hukkus, ei avalda me selle inimese nime ilma jutustaja ja võimalusel ka pere teiste liikmete loata. Hukkunute nimed on avalikult mälestusmärkidel, kuid isikliku loo seostamine konkreetse nimega on tundlik ja nõuab hoolikust.

Mida me ei tee

Selles artiklis ja meie lehel üldiselt:

• me ei kirjuta väljamõeldud stseene, mis näitavad, kuidas inimesed poes uudist arutasid;
• me ei pane kellegi suhu sõnu, mida ta ei öelnud;
• me ei spekuleeri laeva hukkumise põhjuste üle;
• me ei kasuta tragöödiat selleks, et lugu dramaatilisemaks muuta.

Rahvusvahelise uurimiskomisjoni 1997. aasta aruande järgi oli õnnetuse peamine põhjus vööriviisiri lukustuse purunemine tormis. Hiljem on esitatud küsimusi ja 2020. aastal alustati uusi uuringuid, mille kohta avaldab infot Ohutusjuurdluse Keskus lehel ojk.ee (avaneb uues aknas). Kui jutustaja räägib oma arvamusest õnnetuse põhjuste kohta, märgime, et see on tema arvamus.

Näide: kuidas sama lugu kirja panna ausalt

Oletame, et keegi räägib intervjuus, et mäletab, kuidas ta kuulis uudist raadiost. Ausalt kirja pandud ümberjutustus võiks olla selline: jutustaja mäletab, et kuulis uudist hommikul raadiost, kuid ei ole kindel kellaajas. See lause ei lisa midagi, mida jutustaja ei öelnud.

Väljamõeldud versioon võiks aga kirjeldada, mida jutustaja täpselt mõtles, mida tema kõrval olnud inimene ütles ja milline oli ilm aknast väljas. Kui need detailid ei tulnud jutustajalt, ei kuulu need teksti. Kuigi selline kirjeldus võib tunduda ilusam, muudab see mälestuse millekski, mida see ei ole. See on erinevus suulise ajaloo ja ilukirjanduse vahel. Selle teadvustamine kaitseb nii jutustajat kui ka lugejat.

Selles artiklis toodud näide on juhend, mitte kellegi tegelik mälestus.

Miks see on oluline ka mängupoe ajaloo jaoks

Võib tunduda, et lauamängupoe ajalugu ja suur rahvuslik tragöödia ei ole omavahel seotud. Kuid suuline ajalugu ei ole ainult mängude ajalugu, vaid inimeste ajalugu. Pood oli koht, kus inimesed kohtusid, rääkisid ja jagasid oma elu. Kui keegi mäletab, et ta tuli poodi raskel päeval, sest seal olid sõbrad, on see osa poe loost.

Me ei tea, kas selliseid lugusid on. Me ei eelda, et neid on. Kui neid on ja jutustajad soovivad neid jagada, kirjutame need üles samade põhimõtetega nagu kõik teised: täpselt, loaga ja ilma väljamõeldisteta.

Kuidas meiega oma lugu jagada

Kui sa soovid jagada mälestust, mis on seotud Lorieniga, olgu see rõõmus või kurb:

• Kirjuta üles, mida mäletad, oma sõnadega.
• Ütle, kui sa ei ole kindel detailides.
• Ütle, kas soovid, et sinu nimi oleks avaldatud.
• Ütle, kui mõni osa peaks jääma avaldamata.

Enne avaldamist saadame sulle teksti üle vaatamiseks. Kui pärast avaldamist soovid midagi parandada, teeme seda. Parandus pärast intervjuud on meie lehel tavaline ja oluline osa tööst.

Kui mälestuspäev on raske

Kui Estonia mälestuspäev on sinu jaoks raske, ei pea sa sellega üksi olema. Sellest, kuhu pöörduda, kui lein muutub liiga suureks, on kirjutatud aitab.ee juhendis (avaneb uues aknas). Hädaolukorras helista 112.

Kokkuvõte

Estonia aastapäeval tuletame meelde, et suulise ajaloo kogumisel ei mõtle me välja dialooge ega tundeid. Kirjutame üles ainult selle, mida jutustaja ütles, eristame tsitaati ja ümberjutustust, märgime ebakindlust ja küsime alati luba. Valusate mälestuste puhul oleme eriti hoolikad ja austame jutustaja soovi, kui ta palub midagi mitte avaldada. Me ei spekuleeri õnnetuse põhjuste üle ega kasuta tragöödiat loo dramaatilisemaks muutmiseks.

Täna mõtleme kõigile, kes kaotasid Estoniaga oma lähedased.