Aknaalune laud Lorienis on koht, mille mälestusi kogume inimeste endi sõnadega

Aknaalune laud oli Lorieni lauamängupoes koht, kuhu paljud mälestused kipuvad tagasi jõudma, ja selles postituses kogume lugusid just sellest lauast.

Lorien.ee on poe suuline ajalugu, mitte poe reklaam. Me ei kirjuta siia tänaseid pakkumisi ega uusi mänge. Me kogume inimeste endi sõnu sellest, milline pood oli, kes seal käisid ja mis seal juhtus. Seekord vaatame ühte kindlat kohta ruumis: lauda akna all. See ei ole juhuslik valik. Kui inimesed räägivad poe ruumist, nimetavad nad sageli kõigepealt leti, siis riiulid ja siis selle laua, mille kohal oli aken ja tänav.

Miks just aknaalune laud

Igas väikeses poes on kohti, mis saavad endale oma elu. Leti juures räägitakse töötajaga, tagatoas hoitakse kaste, riiulite vahel otsitakse. Aknaalune laud on teistsugune. Seal istutakse. Seal on valgus. Sealt näeb tänavale ja tänavalt näeb sisse.

Me ei tea veel, millised lood selle lauaga seotud on. Just seepärast see postitus ongi kirjutatud kutsena, mitte valmis looga. Me ei mõtle välja, kes seal istus, mida mängiti või mida keegi ütles. Kui keegi meile oma mälestuse jagab ja annab selleks loa, paneme selle kirja tema sõnadega ja märgime, kelle oma see on.

Varem oleme kirjutanud laiemalt sellest, kuidas ruumi kaudu mäletada. Aknaalune laud on üks neist nurkadest, mis väärib eraldi lehte.

Küsimused, mida laua kohta küsime

Suulise ajaloo juures aitab, kui küsimused on lihtsad ja konkreetsed. Suured küsimused nagu „mida pood sulle tähendas“ annavad sageli ilusaid, aga üldiseid vastuseid. Väikesed küsimused toovad välja detailid. Siin on need, mida me aknaaluse laua kohta küsime.

Kus laud täpselt seisis

Kas see oli ukse kõrval või ruumi teises otsas? Kas akna ees oli kardin, ruloo või mitte midagi? Kas laud oli alati samas kohas või tõsteti seda vahel ringi? Kui pood kolis või ruumi muudeti, kas aknaalune laud jäi alles?

Me teame, et eri inimesed võivad sama ruumi mäletada erinevalt. Üks mäletab ümmargust lauda, teine kandilist. Sel juhul jätame mõlemad mälestused alles ja ütleme, kelle oma kumb on. Me ei vali „õiget“ versiooni, kui meil pole kindlat allikat, näiteks fotot, millele on avaldamise luba.

Kes seal istus

Kas laud oli kellegi „oma“? Paljudes poodides tekib koht, kuhu püsikliendid alati istuvad, ja uus inimene saab sellest aru alles siis, kui keegi viisakalt ütleb, et see laud on tavaliselt kinni. Kas Lorienis oli nii? Või oli aknaalune laud just see koht, kuhu pandi istuma esimest korda tulnud külaline, sest sealt oli kõige parem ruumi jälgida?

Kui sinu mälestuses on teine inimene, küsime enne avaldamist, kas ta on nõus, et teda nimetatakse. Kui luba ei ole, kirjutame loo ilma nimeta või jätame selle osa välja.

Mida laual mängiti

Kas aknaalune laud oli lühikeste mängude koht või istuti seal tundide kaupa? Kas seal mängiti kaardimänge, lauamänge või hoopis lihtsalt lapati ajakirju ja oodati sõpra? Kas oli mäng, mis oli justkui selle laua külge kasvanud?

Me ei vaja täpset nimekirja. Vahel on üks mälestus, näiteks „seal mängisime esimest korda ühte rongimängu ja ma kaotasin kõik“, väärtuslikum kui pikk loetelu.

Kuidas valgus ja aastaajad lauda muutsid

Aken tähendab, et laua juures oli tunda aastaaega. Talvel oli varakult pime ja tänavavalgus peegeldus klaasil. Suvel võis päike paista otse mängulauale ja kaardid läksid soojaks. Kas keegi mäletab, et pidi päikese tõttu kohta vahetama? Või et talvel oli aknaaluses kohas jahedam kui mujal ruumis?

Sellised pisiasjad teevad ruumi mälestuse elavaks. Need on ka kerged meenutada, sest keha mäletab sooja ja külma sageli paremini kui kuupäevi.

Tänav akna taga

Aknaalune laud ei ole ainult poe sisemus. See on piir poe ja linna vahel. Läbi akna nägid mööduvad inimesed, et sees mängitakse. Mõni astus selle peale sisse. Mõni lehvitas. Mõni lapsevanem peatus, et vaadata, kas tema laps on juba seal.

Kas keegi mäletab, et tuli poodi just seetõttu, et nägi aknast mängivaid inimesi? See oleks väga väärtuslik lugu, sest see näitab, kuidas pood linnaga suhtles ilma ühegi reklaamita. Meie jaoks on see oluline vahe: me ei kirjuta, kuidas pood end müüs, vaid kuidas inimesed ise selle leidsid.

Kuidas me sinu loo kirja paneme

Lorieni lugude kogumisel on meil mõned kindlad põhimõtted, mis kehtivad ka aknaaluse laua kohta.

Esiteks ei mõtle me dialoogi välja. Kui sa mäletad, mida keegi ütles, paneme selle kirja nii, nagu sa seda mäletad, ja märgime, et see on sinu mälestus. Kui sa ei mäleta täpseid sõnu, kirjeldame lihtsalt, millest räägiti. Sellest oleme pikemalt kirjutanud loos dialoogist, mida me välja ei mõtle.

Teiseks küsime luba. Kui sinu loos on teised inimesed, küsime nende nõusolekut. Kui sul on foto aknaalusest lauast, avaldame selle ainult siis, kui pildil olijad on nõus või kui pildil ei ole äratuntavaid inimesi.

Kolmandaks hoiame lahku minevad mälestused alles. Kui kaks inimest mäletavad lauda erinevalt, ei ole see viga. See on suulise ajaloo loomulik osa. Me kirjutame mõlemad versioonid ja ütleme, kelle oma kumb on.

Neljandaks parandame. Kui pärast avaldamist selgub, et midagi oli valesti, lisame parandusse märke ja kuupäeva. Me ei kustuta vaikselt vana teksti.

Väike kodune harjutus mäletamiseks

Kui tahad meenutada, aga mälestus on hägune, proovi järgmist. Pane silmad kinni ja kujutle, et astud poe uksest sisse. Mis on vasakul? Mis on paremal? Kus on aken? Mis on aknalaual? Kas laual on midagi, mis seal alati oli, näiteks mängukast, tass või punktileht?

Seejärel kujutle, et istud aknaaluse laua taha. Kes istub sinu vastas? Mis kell see on? Mis aastaaeg? Kas tänaval sajab?

Paljud inimesed avastavad, et sellise ruumi läbikäimise järel tulevad meelde asjad, mida nad arvasid ammu unustanud olevat. Kirjuta need üles kohe, ilma neid parandamata. Hiljem saame koos vaadata, mida sellest avaldada.

Mida me ei avalda

Kõik mälestused ei pea minema avalikku arhiivi. Kui keegi jagab lugu, aga palub seda mitte avaldada, jääb see avaldamata. Kui loos on midagi, mis võib kedagi teist kahjustada, küsime enne nõu ja vajadusel jätame selle välja.

Me ei avalda ka telefoninumbreid, kodusid aadresse ega muid isikuandmeid, isegi kui need olid kunagi poe seinal mänguõhtu kuulutusel. Mälestus ruumist ja inimestest on oluline, isikuandmed ei ole selle osa.

Kui tahad tänast mänguõhtut

See postitus räägib minevikust. Kui otsid hoopis, kus täna mängida, ei ole Lorieni arhiiv õige koht. Selle kohta kirjutab magic.ee, näiteks loos esimesest Magicu õhtust poes (avaneb uues aknas). Lorien.ee jääb mälu kohaks.

Kutse jagada

Kui sul on mälestus Lorieni aknaalusest lauast, olgu see üks lause või pikk lugu, jaga seda meiega. Ütle, kas võime kasutada sinu nime, kas loos on teisi inimesi ja kas sul on fotosid. Me võtame ühendust, enne kui midagi avaldame.

Aknaalune laud oli koht, kus pood kohtus tänavaga ja kus paljud istusid esimest korda mängulaua taha. Selle laua lugu ei kirjuta üks inimene. Selle kirjutavad kõik, kes seal kunagi istusid.