Lugu

Ajakirjad Lorieni letil on väike suulise ajaloo teema, mille kohta kogume meenutusi inimeste endi sõnadega

Veigo Vesman · · 5 min lugemist

Illustratsioon: Ajakirjad Lorieni letil on väike suulise ajaloo teema, mille kohta kogume meenutusi inimeste endi sõnadega
Illustratiivne pilt. See ei ole dokumentaalne foto Lorienist.

Ajakirjad Lorieni letil on väike teema poe suulises ajaloos, ja selles postituses kutsume meenutama, mida seal loeti, lehitseti ja kaasa võeti.

Kui keegi räägib lauamängupoest, meenub tavaliselt kõigepealt mängulaud, riiul või õhtu, mil ruum oli inimesi täis. Leti peal või kõrval olnud ajakirjad on aga sageli just see detail, mis tuleb meelde alles siis, kui keegi küsib. Keegi ootas sõpra ja lehitses midagi kümme minutit. Keegi vaatas uue mängu pilti enne, kui seda riiulil nägi. Keegi luges pausi ajal artiklit, mida ta enam ei mäleta, aga mäletab hästi, kus ta seistes luges.

See postitus ei väida, milliseid ajakirju Lorienis müüdi või laenuks hoiti. Me ei tea seda kõige täpsemini ega kirjuta oletusi faktidena. Selle asemel paneme kirja, kuidas me selle teema kohta mälestusi kogume ja milliseid küsimusi tasub endalt küsida, kui tahad oma loo jagada.

Miks väike detail on suulises ajaloos oluline

Suuline ajalugu ei koosne ainult suurtest sündmustest. Sageli kannavad mälu just pisiasjad: kus seisis kohv, kuhu pandi seljakott, mis lebas letil. Need detailid on head mäluankrud. Kui inimene meenutab, et ta haaras ootamise ajal letilt lehe, tuleb sellega sageli kaasa ka see, keda ta ootas, mis aastaaeg oli ja millest pärast räägiti.

Ajakirjad on ka huvitavad seetõttu, et need ühendavad poe laiema maailmaga. Lauamängupood on kohalik koht, aga leht letil võis tuua sinna uudiseid mujalt: uusi mänge, arvustusi, võistlusi, pilte teistest kogukondadest. Kui keegi mäletab, et nägi esimest korda mingit mängu just ajakirja leheküljel, on see väike, aga tõeline killuke sellest, kuidas info toona liikus.

Mida me ei tee

Me ei kirjuta välja mõeldud stseeni, kus keegi letil ajakirja üle vaidleb. Me ei pane kellegi suhu lauseid, mida ta ei ole ise öelnud. Kui mälestus on ähmane, jätame selle ähmaseks ja ütleme, et see on ähmane. See põhimõte kehtib kõigis Lorieni lugudes ning on kirjas ka eraldi postituses pärast intervjuud tehtud parandusest.

Küsimused, mis aitavad meenutada

Kui sa käisid Lorienis, proovi vastata mõnele järgmisele küsimusele. Kõigile ei pea vastama ja ükski vastus ei ole vale.

  • Kas letil või selle läheduses oli üldse ajakirju või muud lugemist?
  • Kas need olid müügiks, lehitsemiseks või mõlemaks?
  • Mis keeles need olid, kui seda mäletad?
  • Kas mõni ajakiri jäi meelde pildi, artikli või kaane tõttu?
  • Kas keegi töötajatest soovitas midagi lugeda?
  • Kas sa ostsid või said kunagi mõne lehe kaasa?
  • Kus sa seda lugesid: leti ääres, aknalaua juures või kodus?

Küsimused on meelega lihtsad. Kogemus näitab, et konkreetne küsimus toob parema mälestuse kui üldine palve „räägi midagi poest“.

Kui mälestus on seotud kellegi teisega

Väga tihti ei ole mälestus ainult sinu oma. Võib-olla lehitsesite ajakirja koos sõbraga või näitas töötaja sulle mingit lehekülge. Sel juhul palume enne avaldamist küsida ka teise inimese luba, kui teda on loos võimalik ära tunda. Nime asemel võib kirjutada ka „sõber“ või „üks töötaja“, kui inimene ei soovi, et teda nimetataks.

Kuidas me mälestusi kirja paneme

Meie töökord on lihtne ja sama, mis teiste Lorieni teemade puhul.

Esiteks paneme mälestuse kirja nii, nagu jutustaja selle ütles. Kui ta ütleb, et ei mäleta täpset aastat, siis me aastat ei lisa. Kui ta ütleb, et see võis olla talvel, siis kirjutame, et see võis olla talvel.

Teiseks märgime, kelle mälestus see on. Kas see on omaniku, töötaja või külastaja meenutus? Sama leti ääres seisnud inimesed näevad asju erinevalt. Omanik võib mäletada, miks lehed üldse letile pandi. Töötaja võib mäletada, kui tihti neid korrastada tuli. Külastaja mäletab pigem seda, mida ta ise luges.

Kolmandaks, kui mälestused lähevad lahku, jätame alles mõlemad. Kui üks inimene mäletab, et ajakirjad olid letil, ja teine, et riiulil ukse juures, ei hakka me otsustama, kumb on õige. Kirjutame mõlemad üles ja ütleme, kelle oma kumb on. Lugeja saab ise aru, et mälu on inimlik.

Fotod ja koopiad

Kui sul on alles foto, kus letil olnud lehed paistavad, või isegi mõni Lorienist saadud ajakiri, on see väga väärtuslik. Enne kui foto avaldame, küsime aga luba nii pildistajalt kui ka nendelt, kes pildil on ära tuntavad. Ajakirja kaant me suurelt ei avalda, sest see on kellegi teise kujundus ja looming. Võime kirjeldada, mis ajakiri see oli ja mis seisukorras see täna on.

Mida lugemine poes tähendas

Ilma ühegi konkreetse mälestuseta võib siiski kirjeldada, miks lugemismaterjal lauamängupoes üldse rolli mängib. Pood ei ole ainult koht, kus asju ostetakse. See on ka ootamise koht. Inimesed tulevad varem, sõbrad hilinevad, mängu seletamine võtab aega. Neil hetkedel otsib käsi midagi, mida hoida, ja silm midagi, mida vaadata.

Leti ääres lebav leht võib olla ka vestluse algus. Kaks võõrast inimest, kes vaatavad sama pilti, võivad hakata rääkima. Kas see juhtus Lorienis? Me ei tea, aga just sellepärast küsimegi. Kui sinu sõprus algas mõne lehekülje kohal, on see täpselt see lugu, mida tahaksime kuulda. Sõprustest mängulaua taga on meil ka varasem kirjutis keegi, kellega ma seal kohtusin.

Paberist infokanal enne kiiret internetti

Mõnele lugejale võib tunduda imelik, et keegi otsis infot mängude kohta paberilt. Ometi oli trükitud ajakiri pikka aega üks peamisi viise, kuidas uutest mängudest teada saada. Paljud kogukonnad hoidsid alles vanu lehti, laenasid neid üksteisele ja arutasid nende üle. Sarnast arhiivitööd teeb ka Eesti Magicu mälule pühendatud sait, kus on kirjas, kuidas vanad foorumilõimed talletatakse (avaneb uues aknas). Põhimõte on sama: algne materjal jääb alles ja uus selgitus on eraldi.

Kuidas oma lugu jagada

Kui sul on meenutus Lorieni leti ääres olnud ajakirjadest, kirjuta see üles omaenda sõnadega. Ei pea olema pikk. Kolm lauset on täiesti piisav, näiteks: mis seal oli, mida sina tegid ja miks see meelde jäi.

Lisa juurde:

  1. Kas võime sinu nime avaldada või eelistad varjunime.
  2. Kas mälestuses on teisi inimesi ja kas oled nende käest luba küsinud.
  3. Kas sul on fotot ning kas selle avaldamiseks on luba.
  4. Kas soovid lugu enne avaldamist üle vaadata.

Viimane punkt on oluline. Me saadame teksti enne avaldamist jutustajale üle lugemiseks. Kui pärast avaldamist selgub, et midagi oli valesti, teeme paranduse ja märgime selle nähtavalt.

Kui sa ei taha, et lugu avaldataks

Mõni mälestus on isiklik. Kui soovid jagada lugu ainult selleks, et see oleks olemas, aga mitte avaldatud, ütle seda. Hoiame selle eraldi ega kasuta seda ilma sinu loata.

Miks see ei ole müügikuulutus

Lorien.ee on suuline ajalugu, mitte poe reklaam. Me ei soovita selles postituses ühtegi ajakirja osta ega tutvusta tänaseid tooteid. Kui keegi mäletab mõne lehe hinda, võime selle mälestusena kirja panna, aga ei esita seda tänase pakkumisena.

Ajakirjad letil on väike teema. Võib-olla saame selle kohta kaks lugu, võib-olla kakskümmend. Mõlemal juhul on need killud, mis aitavad meenutada, milline oli ruum, kus inimesed kokku said, ootasid, lugesid ja lõpuks laua taha istusid. Just nendest kildudest suuline ajalugu koosnebki.

Materjalid avaldatakse loaga ja allikat märkides. Fotode ja materjalide õigused. Kui leiad vea või soovid midagi eemaldada, kirjuta meile.

Veel lugusid


Kõik lood